7. Hamammis ja massaazis

Sai käidud Pärnus tuttava massaazi salongis hamammis, massaazis ja pärast veel Estonia SPA’s Surnumere soolaga basseinis, kus soolasuse tase on ~33%.

Hamammi ehk Marako sauna tegi päris Marokolane. Saun oli illusti 50C peale soojaks kõetud, ning marmor lavatsil mis keset pesuruumi oli ka soe lamada samalajal marokolane pesi kõiki keha piirkondi Aafrika musta-seebiga.

Algul hoidsin bikiinid seljas, kuid kui ta juba mitmendat korda püksikute vahele “ronis” pesuks, siis eemaldasin bikiinid, ning lamasin alasti ta ees laual.

Pesu sooja vee, ning musta-seebiga kestis üle 20 minuti, nii puhtaks kui siis pole mind varemalt keegi kusagil pestunud. Pesu käigus eemaldus suuremas koguses surnud naha kudesid, ning mustuse jääke. Mida ei saa ei vannis ega duzziall kätte, ning mida on keeruline maha saada ka tavalises saunas kus temperatuur enamasti suurem.

Pärast pesti veel tavalise seebiga üle, ning ka pea pesti korralikult puhtaks.

Peale saunas käiku läksin massaazi, seda tegi veidi arglik noormees kes suutis end kiirelt koguda ja tejí korraliku massaazi, aga temagi ees laual lamasin alasti. Algul tehti seljale, turjale ja jalgadele, pärast keerasin end ümber, ning sain ka kõhule, rindadele, jalgadele, ning peale. Rindadele tehtav massaaz ergutab sedasi veresooni rindades, et rinnamõõt kasvab ajutiselt paari numbri võrra.

Estonia SPA’s kui läksin Surnumere soola basseini siis “tänu” eelnevale hamammile oli nahk kahjuks nii õrn, ning kohati ka osadest kohtadest veidi marraskil, et vette minnes pidin kohe välja ronima (soola kõrvetus/kipitus lahtisel haaval), ning pesta sain end vaid külma veega, soe kõrvetas. Kuid varasemast on selle basseiniga head kogemused, ning edaspidi tean, et sinna tasub minna enne massaze ja muid sääraseid protsetuure.

Üldiselt kokkuvõttes oli lahe, ning tore päev Pärnus.

Advertisements

6. Aastavahetus

Taas on kätte jõudnud aastavahetus, see mõttetu pidutsemise ja paugutamise aeg.

Minu aastavahetuse toidud, ning tegevused koosnevad juba aastaid samadest tegevustest. Söögiks keedan potitäie TomKhaGoong suppi omale ja seda süües mängin õhtu otsa arvutist Monopoly.

Enne kella kaheksat õhtul teen mõned valjud kella-ajalised märkused neile varastele paugutajatele. Panen kõrvaklapid pähe kuulates MetallicA’t, ning kümneni mängides.

Pärast kella kümmet õhtul lähen enamasti magama, pannes pea patjade vahele peitu.

Selline ongi minu aastavahetus juba aastaid, sest tegelikult ei muutu ju muu kui vaid number.

5. Mõtteid matustest mis mulle meeldiksid

Lugedes lehti ning vaadates vahest kogemata uudiseid tekib aina enam pähe mõte, et peaks oma soovi matuste ning järgneva jaoks kusagile kirja panema ja lähedastele kinnises ümbrikus andma.

Ma ei soovi tavaliste traditsioonide järgi käivaid matuseid. Ma soovin, et mu matused oleksid sellised mis mulle meeldiksid, ning ka leinajatele aastateks meelde jääks oma teistsuguse lähenemise järgi.

Mu soov on järgmine: ma ei soovi tavalisi leinalaule nagu “Ema süda” jne. Pigem eelistan, et mu matustel mängiks Metallica “Memory remains”, Terminaator “Kristallkülmasöös” ja Tõnis Mägi “Olen valid tee”. Kindlasti soovin kremeerimist, pärast aga tuha  puistamist tuulega Türisalu pangalt mere poole, saatmaks HND “Langenud ingrate maal”. Lisaks eelnevale ei soovi ma ka kindlasti mingit kivi/tahvlit surnuaeda vms. mida pärast kohusetundest käidaks hoolitsemas. Mu soov on, et inimesed vaataks merele kui soovivad mind mälestada.

See kivi/tahvli paigutamine surnuaeda ei sobi mulle selle pärast, et ma ei taha anda teistele kohustust selle koha eest hoolitseda hiljem. Ma isegi ei tea kus pooled mu sugulased/tuttavad maetud ning ma ei käi ka surnuaedades selleks, et teada olevate haudu hooldada. Usun, et surnul on sellest hiljem täiesti ükskõik ning see on vaid omakestele sunnis kohustus.

Peielauas võiks ka mängida taustaks mõni vana 60ndate rock plaat. Viina asemel võidaks juua dzinni toonikuga ja inimesed peaksid olema vabad ning veidike röömsad ja tundma rõõmu sellest, et nemad veel elavad.

Nüüd kus olen oma matuste plaanid suurelt kirja pannud, loodan et neid ka täidetakse.

4. Ööklubis

Homme on reede. Täna, aga käisin sõbrannade Darja ja Mariaga kaasas klubides. Tegelikult pole klubides käimine minu jaoks, kuid kuna lubasin julgestuseks “beibedega” kaasa minna, siis käisin ka üle aastate taas klubis.

Kõva muusika, ning parajalt täis klubi oli võõrastav. Kuid pärast paari kanget kokteili hakkas asi normaliseeruma. DJ lasi vahepeal õnneks ka paar vanemat lugu mida kusagilt teadsin meelestuvat.

Kangete kokteilidena eelistan džinni toonikuga (kahjuks vähe on kohti kus seda serveeritakse õigest klaasist, ning kvaliteetse džinniga), või siis Caroline’i (õlu tumeda rummi ja koolaaga).

Mingi üle lõhnastatud ning lakutud soenguga tüüp, nimetas end Dimaks, kutsus tantsima ning tegi ka mõned joogid välja. Dimaga tantsimine osutus huvitavaks, sensuaalseks ning kohati ka võrgutavaks.

Otsustasin poisiga veidi mängida, teda võrgutada ning võimalusel ka õhtul kusagil hotellis temaga veidi kirglikult seksida. Loodan, et ta ei joo end selleks liiga purju.

Klubist lahkusingi Dima käevangus hotelli. Kahjuks oli poiss liiga kohmakas ja liiga palju joonud, ning antud ööst ei tulnud miskit head ja põnevat.

Kuigi klubis oli suhteliselt tore ning põnev, valmistas siiski kogu õhtu ja öö üld kokkuvõttes pettumuse.

3. Tüdrukuteõhtu

Nädala alguses sain sõbrannalt kutse “tüdrukute õhtule” ehk siis naistele mõeldud  erootilisemassaaži koolitusele, teisenimega Lingam-massaaž (mehe suguelundi massaaz). Alguses ei osanud ma sellest midagi arvata. Kuid veidi internetist asja kohta uurides, tänapäeval ju google, youtube ning vimeo igast üllatavat materjali täis, jõudsin järeldusele, et miks ka mitte.

Kolmapäevaõhtul kogunesime hämarasse ruumi, küünlad valgustasid lauda ning tuba. Laual oli iga osaleja jaoks dildo, paber-pliiatsiga ning kookosõli. Koolitus algajatele kestis pea tund. Alguses mõtlesin, et mis seda tilli ikka tundaega näppida. Kuid peagi sain selgeks, et liigutusi on üle 30 ning nende põhjalikuks teostuseks võib hoolikal aeglasel liikumisel isegi tunnist väheks jääda.

Sain ka teada, et Lingam-massaaž on kasulik, sest aitab järgnevatel puhkudel:

  • Enneaegse seemnepurske ravimisel 
  • Ereksioonihäire korral
  • Eesnäärmevähi ennetamiseks
  • Eesnäärmepõletiku raviks
  • Kvaliteetsema ja kestvama vahekorra saavutamiseks
  • Lauding, intiimsus ja lähedus
  • Parem suhe kui kunagi varem

Lisaks antud õhtul õpitule/kogetule organiseerisime sõbrannadega oma “koolituse” kus pärast teoreetilise poole lõppu võtsime ette ühe sõbranna julge mehe. Kelle panime lauale, sidusime silmad kinni, ning igaksjuhuks aheldasime ta käed ka lauajalgade külge, et ta meid vastu katsuma ei hakkaks.

Päris mehe peal oli asja hoopis midagi muud praktiseerda, kui kunst dildot näppides, Mees andis hingamise ja häälitsustega tagasisidet, et kas talle meeldib mis teeme või siis mitte. Samas ei teadnud ta ka kogu aja jooksul mitu meid parasjagu on ning kelle käed täpselt kus liikusid. Samas lõpuni me ei läinu, ning mees lahkus laualt tris paakidega.

Siiani on see üks põnevamaid kogemusi, mida sõbrannadega teinud.

2. Sünnipäev ja surnuaed

Õhtul peale 23:00 tulles Veteranirockilt, Vabaduse platsil, kus esinesid Smilers ning mu vaieldamatu lemmik No-Big-Silence (viimase loona esitasid nad laulu “War in Wonderland, sobis kui rusiks silmaauku), kohtusin Balti-Jaamas paariga, kes oli “kergelt” vindine. Nais pool tegi juttu küsides viisakalt suitsu. Kuuldes, et ma ei suitseta, hakkas viisakalt kõnelema, sellest mis neil veel õhtul ees on. 

Paarike plaanis minna tädi Anne juurde sünnipäevale, kes juhtumisi elavat Kopli surnuaia kõrval. Tavaliselt olla neil need sünnipäevad lõppenud surnuaia väravas magades.

Olles kuulanud nende juttu, samal ajal oodates trammi millega koju sõita, tekkis tahtmatult peas kujutluspilt sellest, kuidas kaks-kolm keskealist svipsis kodanikku, korralikult ja viisakalt riides, istuvad-lamavad pühapäeva hommikul surnuaia värava ees ning magavad oma peatäitvälja. 

Kujutluspilt tundus tekkivat nii tõetruu, et otsustasin nendega kaasa minna ning kohapeal näha kuidas see pull väljanäeb.

Kohapeal võttis meid vastu joogine 40-ndais naisterahvas, suhteliselt hea välimusega ning napis rõivais, keda ei häirinud sugugi see, et olin võõrana kaasa võetud. Pakuti lihapirukaid (Kopli puzle), kringlit ja suuremas koguses ida-piiri tagant toodud maksumärkideta alkoholi ning sigarette. Toas oli ühtlaselt hall sigareti suitsuvine ja liisuva alkoholi lehk. Ei tasu unustada, et ma ei tarbi enam alkoholi, kuid teistel tarbimast ei keela.

Üks, ühe jala ja silmaga, naabrimees oli kohale toodud häälest ära kitarriga, millel kaks keelt puudusid. Kitarre plõnnimise saatel “lauldi” nii Eesti klassikuid kui ka vene aariaid. Pitsid ei seisnud tühjadena, ning lõbus seltskond ei lasknud end grammigi häirida minust kui võõrast. Mitmed mehed käisid mind tantsule palumas, ajasid keelt kõrva ning tahtsid lähemat tutvust sobitada mu kehaga.

Momendil kui kaks meesterahvast korraga oma käed mu seeliku alla lükkasid ning üritasid oma sõrmi minusse sisestada sai mul kogu komejandist villand, kinkisin mõlemale küünarnukiga koksu vasta nina, nii et verd nirises ühel. Teatasin valjult, et ma ei ole sedasorti näperdatav tüdruk ning kes veel proovib saab tugevamini. Võtsin nagist oma tagi, kohendasin seelikut ja topi ning asusin taas kodupoole teele. 

Kodutee viis läbi Kopli surnuaia, et mitte ringliga minna, vaatasin kella ning avastasin, et juba on käimas viies hommikutund.

Jõudes koju, viskasin riided ja pesu põrandale, ning läksin sooja dushi alla.  Pesin oma keha korralikult seebitades, eriti neid kohti mida need kahtlased bomsikud olid puutunud. Soe dush ja väikene mõttemäng teemal, mis edasi oleks seal võinud seal saada oli märkamatult suunanud veejoa mu kliitorile ning jalad vajusid harki. Viisin end ise sel õhtul mitu korda orgasmini, fantaseerides sellest mis need sünnipäeval olnud mehed minuga oleksid võinud teha kui ma vaid lasknuks.

Hommikul ärgates jätsin pesu selga panemata ning lippasin vaid tagi, seeliku ja saabaste väel surnuaia poole,  vaatamaks kas eilsed tegelased surnuaia väravas magavad. 

Mu eelmise õhtu fantaasia ei petnudki mind, eilsed tegelased magasidki pühapäeva hommikuse jutluse ajal surnuaia väravas end õndsalt kaineks. Kõigil kolmel oli “punamütsikese” pudel ühes ning kustuns sigaret teises käes.

1. Kes ma olen

Kes ma õigupoolest olen, kas lihtsalt mässaja või siiski lihtsalt veidi aktiivsem inimene, kes ei löö millegi ees risti ette? Tean vaid, et olen alla kolmekümne aastane naisterahvas, meeter kaheksakümmend sentimeetrit pikk ning kaalun alla kuuskendviie kilo, olen punaste pikkade juustega ning korraliku rinnapartiiga.

Riietusest eelistan kanda: musta topi, mikromini seelikut, nahktagi, võrksukki ning sõjaväesaapaid. Neil päevil kui on jahedam või sõidan mootorrattaga siis kannan liibuvaid nahkpükse.
Seljal ja saapasääres on kannan, enamasti enesekaitseks, teravat kaheltpoolt teritatud teraga nuga ning hilisel õhtutunnil liikudes on hõlmaall lisaks ka laetud Walther PPK. Seda kõike vaid enesekaitseks, “in my ass”.
Liikuda eelistan kas jalgsi või siis oma 1990-nda aasta Harley-Davidson Fat Boy’iga, autot mul pole. Autotest meeldib vaid Ford Mustang 1968 Shelby GT500, ehk hellitavalt Eleanor.
Muusikaline meelsus on vanakooli rock ning punk-rock, eelistan kuulata vanemat kraami ning klassikuid.

Minu elust!…. In shit i care what you think about me!!!